heliloojana. Sündinud Kölni lähedal Mödrathis, puutus Stockhausen noorena varakult kokku kultuurieluga, kuna tema ise oli õpetaja ja ema asjaarmastaja lauljanna. Muusikuteed alustas Stockhausen 1947. aastal Kölni muusikakõrgkoolis, kus tema kompositsiooniõppejõuks oli Frank Martin. 1951. aastal jätkas ta oma haridusteed Pariisis Olivier Messiaeni juhendamisel. Umbes samal ajal hakkas ta osa võtma ka Darmstadti suvekursustest, kus puutus esimest korda kokku serialistliku kompositsioonisüsteemiga. Stockhauseni esimene teos, mis on mõeldud esitamiseks suurtel lavadel, "Kontra-Punkte" pärineb 1953 aastast. Varasematest oopustest paistis silma veel seeriatehnikas kirjutatud "Kreuzpiel" (1951), mis on kirjutatud oboele, bassklarnetile ja löökpillidele. Elektronmuusika: Stockhauseni suuremat tähelepanu äratanud elektroonilised teosed on "Elektronische Studie I" (1953) ja "Elektronische Studie II" (1954)
,,Magnificat" (1949). Stravinski helikeele kopeerimise ja jäljendamise periood jäi Beriol lühikseks. Pöördeline sündmus tema elus oli 1952. Koussevitzky Fondi stipendium, mis võimaldas Beril sõita USA'see Dallapiccola juurde täiendama. Seal süvenes Berio seeriatehnikasse ,,Kammermuusika" (1952) on 12-helitehnikas. New Yorgis Uue Kunsti Muuseumi juures asuvas stuudios tutvus Berio eksperimentaalse lindimuusikaga. Kaks aastat hiljem võttis ta esimest korda osa Darmstadti suvekursustest, kus ta tutvus Boulezi, Stockhauseni ja uute kompositsioonitehnikatega ning sealt algas helilooja kiire tõus avangardisliku muusika juhtfiguuride eesotsa. 1955. aastal asutas Berio koos Madernaga Milano Raadio juurde elektronmuusikastuudio nimega Studio di Fonologia, mis kujunes 50-ndate aastate tähtsamaks elektronmuusikastuudioks. Milanos andis Berio välja ajakirja Incontri Musicali ning korraldas samanimelise kontsertsarja. Tema mitmekülgsusest annab tunnistust laiahaardeline
annaabi.ee 
