kutsub kui pruute jahe kui kaev päev ootab kui laev Metafoorid ja sümbolid: sünnin linade valevast vahust=ärkan väikesed unised ruudud=silmad Personifitseerimine päike liiva pillub, kutsub sala süda puruneb mitmeks killuks aed annab ärevaid aimusi täna on tulnud eile suri hommik kannab päev ootab Allegooria: eile suvi täna on tulnud aed kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab Kokkuvõttes tekitas luuletus rõõmsa meeleolu.Silme ette tekkis pilt päiksepaistelisest suvehommikust, millele järgneb uus ootusrikas päev.Autor rõhutas, et iga hommik on nagu uue etapi algus.
Metafoorid ja sümbolid: sünnin linade valevast vahust=ärkan, väikesed unised ruudud=silmad Personifitseerimine: päike liiva pillub, kutsub sala, süda puruneb mitmeks killuks, aed annab ärevaid aimusi, täna on tulnud, eile suri, hommik kannab, päev ootab Allegooria: eile suvi, täna on tulnud, aed kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab Kokkuvõttes tekitas luuletus rõõmsa meeleolu. Silme ette tekkis pilt päiksepaistelisest suvehommikust, millele järgneb uus ootusrikas päev. Autor rõhutas, et iga hommik on nagu uue etapi algus.
" on tähtsal kohal kõige kauni ja eheda ajutisuse tajumine, Jessenini kirjutab surmast ääretu alistumuse ja leplikkusega võib-olla, et isegi vähese ootusega. ,,Mis siis sellest, et meid ees ootab kõdu,/ kui ta eel käib õndsus, puhkeb hurm. /Vaikselt vahtralehilt nõrgub mõdu.../ Kui õitseng lõppend, tulgu surm." Ühesõnaga see luuletus kirjeldab justkui kõige romantika, müstilisuse ja muu seesuguse lõplikku millelgi saabuvat paratamatut lõppu. Ehk suvehommikust saab millalgi ka sügisene hommik. Samas on too luuletus piisavalt positiivne, rõhutades, et lõpp pole kurb, kui enne seda on piisavalt rõõmu nauditud. Teiseks luuletajaks valisin Gumiljovi. Temalt toon esimesena välja luuletuse ,,Ulmad" mille sisu on ronga vestlus kerjusega, kus esimese mõttelend juhatab nad kaugele unistustemaale. ,,Mõte lennukalt kaugusi puutus, vaene hütt muutus kuningakojaks..." Hurtsik saab peagi