Koos Lääne-Rooma hävinguga kadusid ka endised sõjapidamismeetodid asendudes germaanlaste traditsioonidega. See muutus oli tingitud ühiskonna järsust üleminekust orjapidamisühiskonnast feodaalühiskonda ja ühtse suurriigi lagunemisest väikesteks feodaalriikideks. Jalavägi vandus tähtsuselt alla ratsaväele, et tõusta tagasi endisele positsioonile juba Sajaaastase sõja lõpus. Germaanlased, nende kultuuri, tavade ning resurside vähesuse tõttu ei suutund pidada Rooma tüüpi armeed. Kultuur ja kehakultuur käisid alla ning see ka mõjutasid neid muutusi. Relvastus muutus kordinaalselt: lühike jalaväemõõk asendus ratsaväelasele käepärasema pikka mõõgaga; Suured kandilised kilbid kadusid, andes kohta normanni kilpidele, Plaatturvistik asendus rõngassärkidega, mida oli palju lihtsam teha. Ainuke koht, kus Rooma sõjapidamisstiil püsima jäi oli Byzantioni Impeerium. 5-13saj. See aeg on rüütlide õitseaeg
hakkas Teeba vastu vaenutegevust õhutama. Antigone ja Oidipus jõudsid Ateena lähistele. Eal leidsid nad pelgupaiga ja Ateena kuningas Theseus võttis nad hästi vastu. Oraakli enustus muutus armulikumaks ja Ismene tuli neile seda teatama. Nii olid mõlemad tütred Oidipuse kõrval, kui ta suri. Õed jõudsid tagasi Teebasse, kui Polyneikes tuli sõjaväega Teebat ründama. Ründajal oli õigus troonile, sest linna kaitsja ja kuningas oli Eteokles, noorem vendadest. Õed ei suutund kummalegi poolele asuda. Polyneikesega oli kaasas veel kuus ülikut. Niisiis oli seitse ülikut Teeba seitsme värava vastu. Polyneikes ründas just seal, kus Eteokles väravat kaitses. Õed ootasid palees, kumb vendadest enne langeb. Kuna kumbki pool ei saavutanud edu, pidi sõja otsustama vendadevaheline kahevõilus. Kumbki aga ei võitnud. Surevana pomises Polyneikes oma viimase soovi, saada maetud kodumulda. Sõda kestis edasi, kuid võitis Teeba
annaabi.ee 
