Aatal 800 tuli Karl paavsti kutsel Rooma ja suurel jumalateenistusel krooniti Karl keisriks. Nii oli keisrivõim Lääne-Euroopas taastatud. Karl Suure periood oli kõige viljakam periood varase keskaja kultuuris. Ta pidas lugu kultuurist ja haridusest ja kutsus oma õukonda kuulsamaid õpetlasi. Samuti soosis valitseja kloostrite rajamist ja õpetatud munkade tööd nii kristlike kirjameeste kui ka vanaaja autorite teoste uurimisel ja ümberkirjutamisel. Karl Suure järeltulijad ei suutndu riigi ühtsust säilitada. Keisri perekonnaliikmete vahel puhkesid tülid ja need kasvasid omakorda kodusõdadeks. Lõpuks sõlmiti leping (Verduni leping), mille järgi jaotati riik kolmeks. Tekkisid Ida-Frangi riik (hilisem Saksamaa), Lääne-Frangi riik (hilisem Prantsusmaa) ja Lõuna-Frangi riik (hilijem jagati Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel). Feodaalne Lääne-Euroopa Karl Suur sai Frangi riigi keisriks aastal 800 ning ta valitses riiki ainuisikuliselt
erinevaid asju. Ühed jutustavad, et pelaskid, olles rännanud ringi mööda enamikku tuntud maid ja nad kõik peaaegu vallutanud, jäid nad pidama sellele kohale ja andsid linnale nimeks Rooma, arvestades nende relvade jõudu. Teised räägivad, et pärast Trooja vallutamist auss osa pääsenud troojalasi laevadele. Torm ajas nad Etruuria rannikule ning nad jäid ankrusse Tiberi suudmes. Nende naisi oli pikk merel purjetamine nii ära vaevanud, et nad ei suutndu seda kauem taluda ja seepärast üks neist, kõige suursugusem ja targem – Roma – põletas laevad maha. Mehed olid alguses tema peale vihased, kuid hiljem alistusid paratamatusele ja jäid paigale Platiumi juurde. Peagi hakkas nende elu vastupidiselt kartustele hästi minema, maa oli viljakas ja ka naabrid suhtusid neisse sõbralikult. Nad hakkasid Romat austama ja panid tema nime linnale, mille asutamise ta oli põhjustanud.
annaabi.ee 
