kepitõuke ajal vajub suusataja kandadele, et vähendada survet suusa esiosale. Paaristõuke ajal tuleks vältida niiöelda allaistet, mis suurendab survet suusale. Tõuke lõpus sellises tagaasendis olles tuleb jalad sirged hoida. Libisetakse seni, kuni püsib suusatõukest saadud hoog, aga selle vähenemisel tuleb käed taas kiiresti ette viia ja uuesti tõugata. Sageli lisavad suusatajad paaristõukele ühe suusatõuke. Paaristõukelist ühesammulist suusatamisviisi kasutatakse juhul, kui kiirus pole paaristõugetega liikumiseks küllaldane. Sellise suusatamisviisi puhul on kõige tähtsamad käte etteliikumise ehk hoo ja suusatõuke omavaheline rütmitamine. Need kaks tegevust peavad toimuma samaaegselt koos käte etteviimisega tuleb ühe suusaga ka tõugata. Kui aga käed on ette jõudnud, tuleb tegutseda samamoodi nagu paaristõukelise sammuta suusatamisviisi puhul.
Parralleelpööre) on tervikliku ettenäitamise järel otstarbekas harjutust õppida osade kaupa e. osameetodil. Selleks õpitakse ja harjutatakse tegevuse üksikuid, struktuurilt lihtsamaid osi eraldi. Neid õpitakse oskuse tasemeni jõudmiseni s.t. sooritatase teadvuse kaasabil. Terviku üksikosi ei soovitata õpeteda vilumuse tekkeni (automaatsuseni) – see võib hiljem takistada liikumisviisi terviklikku sooritamist. Harjutusi, mis soodustavad teatava suusatamisviisi osade kaupa õppimist, nimetatakse juurdeviivateks harjutusteks (nendest hiljem). Õpetamise meetodeid kasutatakse enamasti vaheldumisi ja kompleksselt. Muude asjaolude kõrval oleneb see palju õpetaja kogemusest ja meisterlikkusest. 3.3. Kasutusel on ka integratiivõppe meetodi kasutamine suusatehnika õppimisel. Seda iseloomustab: - Teooria loomine, mis detailselt kirjeldab liikumisviiside jaotamist faasidesse, faaside
annaabi.ee 
