valmis olla. Ette liikunud käed ei peaks kunagi õlavööst kõrgemale tõusma ja sagedasemate tõugete puhul ei liigugi need nii kõrgele. Koos käte etteviimisega liigub ette ka suusataja keharaskus ja ta tõuseb päkkadele. Üks pöid võiks teisest veerandi või poole võrra ees olla, see aitab paremini tasakaalu hoida. Sellises piirmises asendis hakkab aga paaristõuke kõige olulisem osa, ülakeha ja käte töö. Esmalt lööb suusataja kepid lumme; tavaliselt lüüakse kepid lumme suusasaapa kõrvale. Löögikoha määrab suuskade libikiirus kiiremini liikudes lüüakse kepid lumme ettepoole ja aeglasema hooga edasi minnes tahapoole. Paaristõuke kasulikkuse määrab ülakeha ja käte jõu kasutamine. Esmalt rakendab suusataja tõukesse ülakeha ja seejärel käed. Kui palju ülakeha ette kallutada ja kust liiguvad käed kas ülalt või altpoolt põlvi, sõltub sõidu eesmärgist. Pikemat tõukeliigutust ja sügavamat kehakallet kasutavad
Seda kasutatakse enamasti stardikiirenduse saavuatmiseks, vahespurdil, finišisirgel, aga ka järsu tõusul paaristõugetega sõites, kus ei ole võimalik samuti pikalt kere ja kätega tõugata ning suusa pideva libisemise saavutamiseks on tarvis paaristõukeid sagedasemalt sooritada. Kuna kätetöö on sage ja võimas, ei jõua sel viisil pikka aega sõita. Selle variandi õpivad lapsed suhteliselt kiiresti. Peaaegu sirged, kuid lõdvestatud käed liiguvad ette, kepiteravikud tuuakse lumme suusasaapa kõrvale. Lisaks üldvigadele võivad siis ilmneda mõned spetsiifilised vead: keppe pendeldatakse ette; kepitõuge lõpetatakse hilja, kere tõugatakse liiga alla. Põhivarjandis püstub pere täielikult ja kerega tõugatakse alla, kuni see on maaga paralleelne. Kere püstumisel saab selg hetkeks puhata. Kepid lüüakse lumme suusasidemete juures (oleneb kiirusest ka veidi ettepoole), ca 70° nurgaga. Käed on küünarliigesest veidi kõverdatud ja välja pööratud
annaabi.ee 
