. Ta suri 24. detsembril 2010, Tallinnas. Loomingust Ta esindas neoklassitsistlikku suunda Eesti muusikas. Ta kirjutas paljudes zanrides. Mitmeid zanre on ta sisuliselt uuendanud. Olulisel kohal on sümfoonilised teosed ning lavamuusika. Sümfoonilistest teostest kirjutas ta neli sümfooniat ja hulk kontserte. Lavamuusikast aga 3 ooperit ja balletti. Eriti ohtralt oli tal romantilisi meloodiaid 1970. 1980. aastate teostes . Tamberg on eelkõige suurvormimeister. Tema suurvorme iseloomustab tuginemine väga vähestele teemadele, mis omakorda võivad olla väga napid. Seda olulisem on ta teostes vormi arenduslikkus. Tamberg tunneb suurepäraselt orkestripillide võimalusi ja tema muusika kõlab väga põnevalt. Faktuur on sageli üsna läbipaistev ja hõre, oluline roll on soleerivatel pillidel. Väga leidlikult kasutab ta kõlavärve. Ohtralt ja fantaasiarikkalt kasutab Tamberg löökpille,
heliloojaid: Raimo Kangro, Peeter Vähi,Alo Mattiisen, Mari Vihmand, Mart Siimer, Toivo Tulev jne. Eino Tambergi loomingu nimekirja kuulub üle saja oopuse. Ta on kirjutanud väga paljudes zanrides, tähtsal kohal on sümfoonilised teosed (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti). Mitmeid zanre on ta sisuliselt uuendanud. Palju on ka vokaalmuusikat peateoseks oratoorium "Amores". Tamberg on eelkõige suurvormimeister. Tema suurvorme iseloomustab tuginemine väga vähestele teemadele, mis omakorda võivad olla väga napid. Seda olulisem on ta teostes vormi arenduslikkus. Tamberg tunneb suurepäraselt orkestripillide võimalusi ja tema muusika kõlab väga põnevalt. Faktuur on sageli üsna läbipaistev ja hõre, oluline roll on soleerivatel pillidel. Väga leidlikult kasutab ta kõlavärve. Ohtralt ja fantaasiarikkalt kasutab Tamberg löökpille, nagu teoses kammeransamblile "Desiderium concordiae"
annaabi.ee 
