Ühelt poolt võib öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset raskust leevendab. Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist jääb alati ka midagi üle. Esimene võimalus on see, et ta keskendub mingitele suurvaimudele kultuuriloos. Selliste näidenite puhul on tihti räägitud filosoofinäidenditest. Teiseks tüübiks võiks ebamääraselt öelda, et ta kirjutab pärimuslikke näidendeid, aga see võib mitut moodi avalduda (vahetumalt isiklik või ei ole). Kolmas võimalus on see, et ta töötlab teiste tekste. Kõivu loomingus kõige stiilipuhtam komöödia on 1999.aastal ilmunud „Kui me Moonsundi...“. See näidend on selles mõttes huvitav, sest ta on imelikus keeles kirjutatud.
tagasivõtted ajas jne. Rähesoo seob Kõivu vanakreeka teatritraditsiooniga: traditsioonid ja konkreetsed asjad (kui räägime mingist suurest saatuslikkusest tekstides, siis võib olla tragöödiaid meenutav, antiiktraditsiooniga seotud tekste on Kõivul ka). Toimiks ka muusikaline printsiip. Väga võimsa mälestuse jäättis Peiarite õhtnäitus 1997, muusikaline rütm, Kõiv oli muusikaarmastaja. Rähesoo ja Epneri kirjelduste modifitseerimisel 3 sorti draamatekste: 1. suurvaimudele pühendatud näidendid, ühe alagrupi moodustavad filosoofinäidendid, aga mitte ainult filosoofid; 2. pärimuslik grupp, kollektiivne pärimuslikkus, mis kandub suguvõsas edasi, võiksid kuuluda ka autobiograafilise taustaga näidendid; 3. teiste töödest tõukuvad uued tekstid. Kui grupid avalduvad, jääb mingeid näidendeid, mida hästi ei saa ühtegi gruppi panna, nt Castrozza, võib olla näitab rohkem kui hilisemad
annaabi.ee 
