Vastavalt India sõltumatuse aktile (1947) jäi vürstiriikide staatuse küsimus vastava riigi valitseja otsustada. Enamus India vürste (Indian Princes) langetas otsuse kiiresti ja India kasuks, osa ka Pakistani kasuks. Esines aga ka tõrkeid, eelkõige seal, kus valitsev eliit ja rahvamasside enamus olid erinevat usku. Kõige teravamaks kujunes olukord Kashmiris, mille hinduistist valitseja maharadza Hari Singh kõhkles mitu kuud, soovides (India diplomaadi J. N. Dixiti arvates suurushulluse sunnil) selles strateegiliselt ülitähtsas regioonis välja kuulutada omaette monarhiat. See oli utoopiline plaan. Tema kõhklustele tegi sunnitud lõpu Pakistani hõimude sissetung oktoobris 1947, mis viis ta otsusele ühineda Indiaga, kuigi valdav osa Kashmiri elanikest olid muslimid. Oma pika ajaloo jooksul on Kashmir, mille nimi arvatakse tulenevat müütilise mõttetarga Kashyapa nimest, olnud seotud hindude, budistide, sikhide ja muslimite ning samuti inglaste tegevusega
põllumajandussaaduste tootmise peale üle. Esmalt viidi tööstuslikule alusele linnukasvatus, seejärel piimakarjandus ja seakasvatus. Hakati rajama ka abimajandeid(nt. konservitehased). Aastatel 1970 hakati looma suurmajandeid ja farme. Pärast väiksemate majandite liitmisega paranesid kohati majandusnäitajad. Rajati korralikud majandikeskused ning maaelanike olme- ning elutingimused paranesid märgatavalt. Kahjuks andsid selle suurushulluse tagajärjed ennast rohkem tunda: kurnas maad ja halvendas keskkonna olukorda. xxvi. Majanduslik ummik Põllumajanduse areng oli K. Vaino ajal allutatud üleliidulise toitlustusprogrammi täitmisele, mis tähendas Eesti NSV liha- ja piimasaaduste osa suurendamist üleliidulises fondis. Sisseveetava teravilja baasil laiendati kiires tempos seakasvatust. Kohalik tarbimine muutus järjest kesisemaks ja poeletid tühjenesid
annaabi.ee 
