peab. Need seadumused on küll halvad, kuid nad ei too siiski endaga häbi kaasa, kuna ei kahjusta lähedalseisjaid ega pole liiga eemaletõukavad. (Nikom.eetika, 2007: 79) Suur eneseväärikus seostub suurusega. Pole mingit vahet, kas vaadata seadumust või inimest vastavalt antud seadumusele. Näib, et eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Suure eneseväärikusega inimene on siis äärmuslik suurushinnangu järgi, aga selles suhtes, kuidas õige, on ta vahepeal, sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt. Teised kas liialdavad või teevad seda puudulikult. Kui inimene hindab oma väärtust suureks ja ka on selline, eriti just suurte asjade suhtes, käib see ühe kohta kõige rohkem. Väärtusest räägitakse kui väljastpoolt tulevast asjast. Just ausse ja autusesse suhtub kõrge eneseväärikusega inimene nii, nagu peab. Paistab ilma
või kann on suurejooneline kingitus lapsele, kuigi selle hind on madal ja tühine. ● Liialdaja on aga labane – liialdab ta kulutamisega üle vajaliku määra ja uhkeldab sobimatult. ● Suur eneseväärikus – seostub suurusega. Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline – on rumal. Suure eneseväärikusega inimene on äärmuslik suurushinnangu järgi, aga selles suhtes, kuidas õige, on ta vahepeal, sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt. Eneseväärikas peab olema kõige parem, kuna ta on kõige rohkem väärt, sest see, kes on parem, väärib rohkemat, kes aga parim – kõige rohkem. ● Seepärast peavad tõelise eneseväärikusega inimesed head olema. ● Loomutäiuse tasuks on au ja see omistatakse headele inimestele. ● Leebus – on vahepealne ägeduse suhtes.
annaabi.ee 
