kuid keiserlik valitsus ei taandunud. Nüüdseks on Hiina Rahvavabariik, mis on kommunistlike poliitiliste korraldustega riik. Eelkõige juhib Hiina maailma oma tööstustoodangu ja majanduskasvuga, olles esimeste riikide seas pingereas. Hiina on suuresti ekspordikaubandusega tegelev riik, mis on peamine raha allikas. Enamus rõhk langeb seega tööstusele. Lisaks pole Hiina kaotanud oma laste harimist. Paljud vaeste pere lapsed käivad suurtehastes tööl ning inimesed seal on üldiselt väga töökad. Pered suunavad oma lapsi endid harima nii koolis kui ka muudes erialades. Praeguseks on kõige suurem probleem Hiinas rahvaarv, mis on iseäranis suur ning laste arvu piiramiseks on kehtestatud mitmeid reegleid ja sätteid, mis teevad pereplaneeringu tõsiseks katsusmuseks. Kuid üldiselt on Hiina väga kiire arenguga maa, kus leitakse tasakaal usus, töökuses ja harituses.
levinud. Kui aga vaadelda eraldi põlis- ja tulnukrahvastikku, siis selgub, et esimese puhul oli industraliseerimine ja linnastumine veel lõpetamata, teise puhul aga ebaloomulikult ülepaisutatud. Tulnukad ei soovinud ei maale asuda ega põllumajanduses töötada. Teenusi osutada ja haritlastena töötada nad jällegi oma madalama hariduse- ja kultuuritaseme tõttu ei suutnud. Neile jäi üle peamiselt tööstuslik hõivatus, eriti just suurtehastes, mis tihti spetsiaalselt nende tööga varustamiseks rajatigi. Ka olid nad Eestis algusest peale peaaegu eranditult linnarahvastik (ehkki kodumaal elasid nad enamasti maal). Põlisrahvastik, kelle tööstusesse asumine oli niiviisi takistatud, jäi võrdlemisi olulises osas veel põllumajanduslikuks maarahvaks; veel praegugi elab linnas vaid veidi üle poole eestlasi ja põlisvenelasi.
annaabi.ee 
