Aastatel 19331938 esines ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust. Tagasitulek Eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus "Maria Stuartiga" tähistati tema 25-aastast lavategevust. Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel. Majoriproua "Gösta Berlingis" Draamateatri laval (19411942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris. Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal. Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga, ja kui teise Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida pagulase elu, asudes 1943. aastal uuesti Soome. Enamik näidendeid, kus ta Soomes kaasa lõi, tuli tal ise lavastada Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad
kuldaega kuulus veel „Polonees 1945” (1976, poola kirjaniku Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja teemant” põhjal), mis näitas inimese kaitsetust poliitiliste mängude keerises. Jaan Toominga toonaseid lavatöid kandis igavikuline maailmataju ja muljetavaldav sõnumikindlus – eeskätt kutsena vaimsusele. Avastuslikult mõjus mitme, seni pigem reanäitleja staatuses püsinud loovisiku avanemine tema käe all – sobivaimaks näiteks Lembit Eelmäe nii oma suurrolliks kujunenud jõulise ja hingelise Põrgupõhja Jürkana kui ka tormilist groteski, mängulist intensiivsust ja traagilist ekstsentrikat ühitanud, omandikirest ja võimuihast väärastunud Mogri Märdina „Kauka jumalas” (1977). Toominga varasema loomingu tõrksavõitu retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja „Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat
annaabi.ee 
