Monarhiaküsimuste marginaliseerumine pärast Napoleoni sõdu. SPR mõjud vaevutuntavad, samas suurem avatus ajastu uutele nõudmistele (nt koloniseerimise vähenemine, vanade institutsioonide reaalse olulisuse vähenemine ja võimutäiuse vähenemine, uute institutsioonide teke parteidesüsteem, nende ideoloogiliste erinevuste selgumine, peaministri olulisuse tõus, üleüldine radikaliseerumine nt töölisliikumise näol). Poliitmaastikul peamiselt kahe suurpartei (konservatiivid vs tööpartei) vastandumine. Peaministri institutsioon: ajalooliselt olnud tegu kuninga eriesindajaga, monarhi nimel parlamendiga läbirääkija, riigi rahade kontrollimise volitus. Aja jooksul mõlemast osapoolest kaugenemine, muutumine parteidesüsteemi juhatavaks poliitfiguuriks. Peaministriga seonduvad traditsioonid: alati alamkoja valimised võitnud partei juht, Briti valitsuse juht
tegema, mida stabiilses süsteemis ei peeta normaalseks. Riigiteenistuja peab olema neutraalne professionaal, millist põhimõtet peavad ka poliitikud tunnustama (näiteks: õiguskaitse- või sõjaväe 93 organisatsioon moodustatakse poliitilise pluralismi alustel - kas selline organisatsioon suudaks oma põhiülesannet normaalselt täita?). Reeglina on stabiilseimad nende riikide valitsused, mis moodustatakse kahe hegemooni seisundis suurpartei või nn "2 1/2"- suurpartei poliitilise süsteemi tingimustes ehk 1 võimas erakond + 1 väiksem satelliit - stabiilne liitlane (Suurbritannia, Saksa LV, Iirimaa, Austria). P.6. VALITSUSE KESKHALDUSAPARAAT - lisa: Ühelt poolt ministeeriumide ja keskametkondade tasandi ning teiselt poolt regionaalse ja lokaalse kohahalduse tasandi vahel on paljudes Euroopa riikides spetsiifilised ulatusliku autonoomiaga valdkonnahalduse struktuuriühikud; peale nende veel nn parariiklikud (kvaasiriiklikud)
annaabi.ee 
