Peamised ründerelvad olid piik ja mõõk, seljas kanti rõngassärki, hiljem lisati ka plaatvest. Peas oli kiiver ja oluline osa oli kilbil. Kilbil oli perekonna vapp. Kilbi kuju muutus aja jooksul aina väiksemaks kuni lõpuks kadus üldse ära, sest raudrüü täiustus niivõrd, et kilpi polnud enam vaja. Väikerüütlid elasid tornlinnustes puust või kivist torn, mille ülakorrusel asus rüütel oma perega ja allkorrusel sulased ja tagavarad. Suurnikel olid aga kindluskompleksid, mille eesotsas oli lossiülem e. kastellaan. Rüütlite seas korraldati turniire mitme salga vahel, kasutati nürisid relvi, kuid sellegipoolest oli palju ohvreid. Lõpuks mindi üle kahevõitlusele, mille eesmärgiks oli vastane hobuse seljast maha paisata. Turniirid kogusid kokku palju pealtvaatajaid ja nende jaoks ehitati lausa tribüüne, kust saaks rüütlitele kaasa elada. Kirik suhtus turniiridesse halvasti, sest need viisid rüütlid ristiusu
viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.»
annaabi.ee 
