Eduard Vilde Raamatu peamiseks probleemiks, mis viib edasi hiljem toimunud sündmusteni on minu arvates Vana Vestmani tahtmine näha oma väimeest, Ludvig Sanderit, eduka ärimehe ja insenerina. Kuna eelpool nimeteatu tal eriti hästi ei õnnestunud soovis ta naine, Matilde, et Sander raamatut kirjutama hakkaks. Nimelt võlus Sander Matilde ära just luuleridadega, mida ta väitis enda kirjutatud olevat. Tegelkiult olid need read laenatud tõelistelt suurmeistritelt. Niisiis hakkaski Ludvig Sander raamatut kirjutama. Tolle tegemiseks kulus tal kaks aastat, millest viimase vältel oldi tegeletud viimaste peatükkidega. Peale nii pikka ootamist andis Matilde Sandrile tähtaja, mille jooksul pidi raamat valmis saama. Siis oli ludvig aga väga jännis, kuna tegelikult ei olnud tal kirjas ühtegi rida. Siin tuli talle appi vana koolivend Tiit Piibeleht, kes oli juba kirjutanud mõned vähemenukamad raamatud. Sander suutis Piibelehelt
purustasid senise inimmõõdulise maailmapildi, muutes selle suureks ja avaraks. Nii nagu muutused ühiskonnas ja mõttemaailmas muudavad iga kodanikku, nii sai ka kunst mõjustatud uutest ideedest ja maailmapildi avardumisest. Sõltuvalt erinevate maade ebaühtlasest arengust on ka kunsti arengud neis maades erinevad. Itaalias jätkati põhimõtteliselt renessanssikunstnike vaimus, ainult uues kuues. Noor kunstnikepõlvkond oli üles kasvanud renassanssivaimus, õppinud suurmeistritelt, seega paratamatult neist sõltuv. Ent tähelepanu koondus inimeste tunnete, mitte mõistuse mõjutamisele, inimeste rabamisele ja hämmastamisele. Siit ka stiili nimetus – barokk, mis itaalia(barocco) keeles tähendab eriskummalist, veidrat. Barokk rõhutas, et elu on eelkõige liikumine, kunstnikud lähtusid elust, elu aga ei ole harmooniline, mõistuspärane ja ideaalne, vaid vapustusi ja vastuolusid täis. Hoolimata kohati äärmusesse kalduvast dünaamikast, suutis barokk leida
annaabi.ee 
