kasutamine, suleti baltisaksa seltse, koole ja väljaandeid, arreteeriti või saadeti maalt välja mõned spionaazis või riigivastalisuses süüdistatud pastorid ja mõisnikud. Balti erikorda rünnati ägedalt Vene Riigiduumas ja ajakirjanduses. Oma positsioone kaotavad rüütelkonnad pakkusid eestlastele nüüd maaomavalitsuse ümberkorraldamist ja taluperemeestele maapäevast osavõtuõigust pariteetsetel alustel suurmaaomanikega. Osa juhtivamaid eesti poliitikamehi kaldusidki pakutud kätt vastu võtma, kuid tsaarivalitsus lükkas kõik reformid venimahakanud sõja lõpuni edasi. Tagantjärele tuleb kahetseda, et baltisaksa aadel alles nõnda hilja, viimases hädas ja ebasiiralt kompromissivalmidust ilmutas ning ei suutnud ka hiljem oma kivistunud seisuseuhkusest üle olla. Selle tulemusena ei sulanud baltisaksa eliit kokku eesti eliidiga. Teisiti läks näiteks Soomes, kus rootsi ülemkiht omandas soome keele ning
Rooside sõjast eluga pääsenud kõrgaadlike linnused lammutati ja desarmeeriti: suurtükk kuulutati kuninglikuks relvaks. Varauusaja alguses jagunes Suurbritannia saar Inglismaa ja Sotimaa kuningriigi vahel. Inglise Tudorid püüdsid laiendada oma võimu nii põhjapoolsele Sotimaale, mida valitses Stuartite dünastia kui ka läänepoolsele naabersaarele Iirimaale, kus tuli jagada võimu iirlastest suurmaaomanikega, kes korraldasid jätkuvat vastupanu sõltumatuse kaitseks. Henry VIII ja reformatsioon Inglismaal Inglise reformatsiooni keskseks tegelaskujuks sai kuningas Henry VIII [150947]. Usupuhastuse vallandudes ei läinud Henry VIII sellega kaasa, kirjutades veel 1521. aastal Lutheri-vastase kirja seitsme sakramendi kaitseks, pälvides paavstilt usukaitsja (defensor fidei) tunnustava tiitli. Reformatsiooni eestvedajaks sattus kuningas täiesti isiklikel põhjustel.