Sellest ajast pärinevad kenad loodusvaated. 1893, Pariisis, Gallery Durand-Ruel organiseeris suure näituse 46 Pissarro töö ja 55 Antonio de La Gandara omaga. Kriitikud kiitsid Gandara perspektiivikaks, ent P. jäi tähelapanuta. Pissarrol õnnestus eluajal müüa vaid üksikud tööd. Looming C. Pissarro maalis peamiselt õhulisi, päikeseküllaseid tänavapilte ja Pariisi ümbruse põlde ning aedu. Tema suurlinnavaadetel näeme Pariisi bulvareid arvutu hulga sõidukite ning tumedate värelevate täpikestena antud jalutajatega. Küpsemad tööd tunnevad kaasa tavakodanike ja vabrikutööliste raskele elule. 1877 ,,Punased katused" 1897 ,,Montmartre'i bulvar pilvisel hommikul" 1870 ,,Pontoise'i aed" ,,Vaesnaine villa ketramas" Kasutatud kirjandus http://www.ekm.ee/infokiri/index.php?n_id=484 http://et.wikipedia.org/wiki/Edgar_Degas http://www.ocaiw.com/galleria_degas/index
Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga - kord hääbumas õhtuvalgusse, kord hajumas kuumalt virvendavasse keskpäevapäikesesse. Hommikuudune sadamavaade "Impressioon. Tõusev päike" andis otsese tõuke rühmitusele nime andmisel Kõik impressionismi kohta öeldu sobib ka Camille Pissarro (1830-1903) puhul - tema suurlinnavaadetel näeme Pariisi bulvareid arvutu hulga sõidukite ning tumedate värelevate täpikestena antud jalutajatega. Peamiselt inimeste kujutamisele pühendas end Auguste Renoir (1841-1919). Ta maalid kaunitest, õrna lapseliku näoga täidlastest naistest või siis linnarahva lõbustustest ja rohelisse sõitudest on loodud erilise maheduse ja pehmusega. Impressionistide rühmitusega seotakse mitmeid kunstnikke, kes ise päris puhtakujulised impressionistid polnudki, näiteks Edouard Manet (1832--
annaabi.ee 
