kasv ühe inimese kohta pidurdus. Põllumajandusele pööras J. Nehru valitsus vähe tähelepanu. Ainsaks märkimisväärseks reformiks oli mõisnike süsteemi kaotamine. Laienes jõukate talupoegade kiht, massidele ei andnud reform midagi. Esimese viisaastaku aluseks võetud tegevusalade arendamise ja reguleerimise poliitika ei andnud loodetud efekti. Eraettevõtlus jäi tööstuses domineerima ning võimutsesid suurkompaniid. Mõnes majandussektoris püüdis valitsus suurendada riigi osa natsionaliseerimisega. Kõigest hoolimata tõid teine ja kolmas viisaastak kaasa tugeva maksebilansi kriisi, mille tulemuseks oli 1960. aastail üldine majanduskriis ja pikaajaline industriaalne stagnatsioon. Nehru valitsuse välispoliitika J. Nehru, kes oli üheaegselt nii pea- kui ka välisminister, välispoliitika põhimõte seisnes rahulikus kooseksisteerimises ja igakülgses koostöös kõigi maadega, olenemata nende
Talurahvahulkade vaesus oli peamine pidur rahva elatustaseme tõusmisel. Esimese viisaastaku aluseks võetud tegevusalade arendamise ja reguleerimise poliitika ei andnud loodetud efekti. India andis vaid 1% maailma tööstuse toodangust. Teravilja keskmine 7 hektarisaak oli vaid 6,5 tsentnerit. Rahvuslik tulu ühe inimese kohta aastas ei ületanud 100 USA dollarit. Eraettevõtlus jäi tööstuses domineerima. Võimutsesid suurkompaniid (Tata, Birla jt.). Mõnes majandussektoris püüdis valitsus (peamiselt aastail 1953-1956) suurendada riigi osa natsionaliseerimisega. 1953. aastal võeti riigi kätte üheksa era-lennukompaniid, nende baasil loodi kaks riiklikku lennukompaniid. 1955. aastal natsionaliseeriti Impeeriumi Pank, millest sai India riigipank. 1956. aastal riigistati 240 elukindlustuskompaniid. Teistel aastatel oli vaid üksikuid natsionaliseerimisi. Kõigest hoolimata tõid teine ja kolmas viisaastak (1955-
annaabi.ee 
