Käis kahel korral Aleksandrias. Soovis surra märtrisurma. Teine kord käis veel, 351. aastal, kus ta käis lahutamas seda tüli aarialaste ja nikaialaste vahel. Kirjutas ka keisrile, pidas end autoriteediks. Anahoreetluse juures oluline oma enese pühaduse kogemine ja maailma põlgamine. Sellesse maailma suhtutakse põlgusega, olgugi et austatakse Jumala loomingut. Antoniuse jaoks kujuneb sellest hellenistliku – teaduse, majanduse, kodanliku – maailma põlgamine, mis suurendab konflikti suurkirikuga. Selle konfliktiga tegeldi Halkedoni kontsiilil 451. aastal. 5. saj algul hakkas olukord kontrolli alt väljuma – mungad olid fanaatilised, liialdasid askeesiga, lõhuti paganlikke templeid jne. Neile oli omane ka see, et oma arvamuse läbisurumist nõuti märatsedes ja jõuga. See muutus ka üha populaarsemaks. Anahoreetide arv oli tõusuteel. Tekib vajaduse uue organiseeritud vagadusliikumise järgi. Koinobiitlus. Koinonia – kui kloosterliku ühiselu vorm
Eremiitlus levib Egiptusest ka Süüriasse ja Palestiinasse. Antonius elas vanades haudades, kuni kohtus õpetaja ja teiste emeriitidega. Sai ise kuulsaks õpetajaks, kogus kokku oma õpilased ja pani nad kolmekaupa elama. Mungad tegelesid mediteerimisega ja valju häälega lugemisega. Rajati aedu ja punuti korve, füüsilised nõudmised viidud miinimumini. Põlati raamatuid, kuna need muutvat liiga upsakaks. Püha Antoniusest kirjutab piiskop Athanasius, kelle kaudu tekivad sidemed suurkirikuga. Antoniust iseloomustab kriitika kogu arenenud maailma suhtes, samas on mungad ise kohati liiga ekstreemsed ja harimatud. Kõrb meelitas kohale ka sõjaväest kõrvalehoidjaid ja kurjategijaid, kellel oli end hea mungana varjata. Anahoreetlusest arenes 4. sajandil välja omakorda koinobiitlus (koinonia kr k 'osadus'). Juhtisikuks Pachomios, kes asus esimesena aktiivselt rajama kloostreid. Oli algselt samuti kõrbeeremiit, kuid rajas pärast seitset aastat kõrbes kloostri Tabennisises
annaabi.ee 
