Rootsi aeg tõi kaasa vajaduse korrastada maasuhteid. Palju tühjaks jäänud maid ja segaduses valdussuhetes. Mõisavõrgu väljakujunemine tingis vajaduse mõisate vaheliste piiride määratlemiseks, kusjuures ühe mõisa külade vahel võis olla piir hajus. Algas mõisate maavalduse kaardistamine. Vaidluskohtades koostati täpseid piirikaarte, millega märgiti lineaarne piir koos ümbritseva alaga, täiendatud kirjeldustega. Suuremaulatuslikud kaardistamised seoses mõisate reduktsiooniga. 1 Muutused maasuhetes. Esimeseks reformiks Eesti alal võiks pidada mõisate reduktsiooni Rootsi ajal. Tagastati kõik läänid endistele baltisakslastele, tagastati endiselt lääniõigusena, mitte pärisomandina. Oluline murrang 1793.Katariina II muutis kõik läänimõisad täieõiguslikuks
väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele). Viimased uurimused, eriti aga viimase 10 aasta jooksul läbi viidud suuremaulatuslikud avariikaevamised on osutanud selle seisukoha ekslikkusele. Praeguseks on saanud selgeks, et suurem osa asustusest Kesk- Rootsis oli koondunud küladesse juba pronksiajal. Üksiktaluline asustus valitses praegustel andmetel siiski pronksi- ja eelrooma rauaaegsel Ojamaal, kus see püsis kuni uusajani. Väkra asustusüksus
annaabi.ee 
