Kui Isabella on raamaturiiulil, siis on ta enda „ego varju“ poole seljaga. Ta on näoga Flavio poole, kellest nüüd valguse ja positsiooni muutuse tõttu on projitseeritud seinale elusuurune vari. Kui Isabella lavalt lahkub, muutub valgus ning Flavio „ego vari“ jääb temast endast tunduvalt väiksemaks. Niisiis jääb mulje, et Flaviol on vaja Isabellat, et end suurena tunda. Mitu korda viskab Professor Indrekule salamahti sarkastilis-taunivaid kommentaare tema suurelisuse ja uhkuse kohta. INDREK: Ma mõtlesin… Kui kõik loevad, kes siis muid asju teeb, mida on vaja teha? PROFESSOR: Soovite hakata lugemise direktoriks? Suurepärane idee! INDREK: Mul on tõepoolest vastav haridus… Ja ma olen läbinud ka loova juhtimise magistrikoolituse. PROFESSOR: No näete siis: hakkab looma! Juhtige meid, magister! Mul on teile siiski enne üks küsimus. Kui tohib, härra direktor? INDREK: Jah, palun… PROFESSOR: No näete siis … direktor valmis!
Letot, et see oli ilmale toonud vaid kaks last. Need lapsed aga - Apollon ja Artemis - maksid teotuse eest kätte, tappes nooltega kõik Niobe pojad ja tütred, niobiidid. Seepeale tappis Amphion enda. Niobe tardus südamevalust ja moondus kaljuks ning keeristorm kandis ta tema kodumaale Väike-Aasiasse Sipylose mägedesse, kus ongi teada "pisaraist niisutatud" kalju. Isegi kivistununa nutab Niobe taga oma kaotatud lapsi. Niobe sai inimliku suurelisuse ja ühtlasi ülisuure kurvastuse võrdkujuks. DELFIIN - (kr. delphis; lad. delphinus) oli antiikajal armastatud. Teda peeti Neptunuse tunnuseks ja sümboliks, Neptunuse kujutistel oli ta jumala käes või jalge all. Delfiini kujutati koos kolmhargiga antiikaja linnamündil. Temast said ainet kujutav kunst ja kirjandus. Kirjanikud jutustasid delfiini kummalisest käitumisest, milles ilmnes tema omakasupuüdmatu armastus inimese vastu. Nii sai delfiinist
annaabi.ee 
