Nende nn oraakliluude ja muude arheoloogiliste andmete põhjal ilmneb ,et paljud kogukonnad olid ühendatud tugeva valitseja , tõenäoliselt preesterkunininga ülemvõimu alla. Viimast nõustasid ja tema korraldusi täitsid arvukad ennustuspreestrid ja muud aristokraatlikud võimukandjad. Valitsejate võim tugines ka sõjaväele , mille moodustasid kaarikutel võitlevad üliku ja jalaväelastest lihtsõdurid. Kuningad rajasid endale suurejoonelisi losse ja lasid end matta sama suurejoonelistesse hauakambritesse. Nagu arheoloogilised andmed osutavad, ohverdati matuserituaalidel mitte ainult hulgaliselt loomi, vaid valitsejatele järgnesid hauda ka tema teenijad ja naised. Haua panuste seas paistavad silma kunstipäraselt töödeldus pronksnõud. Umbes viiesaja aasta pärast ühtne riik lagunes, hilisema pärimuse järgi võib väita, et viimaste valitsejate ülekohtu ja vägivalla tagajärjel. Järgmistel sajanditel oli valitseja võim senistest nõrgem, see andis sõjaväelistele
sõjakusele võrreldes Minose Kreeta vähemalt näiliselt rahumeelse ja pigem rituaalidele 5 orienteeritud ülikkonnaga. Ühiskonna tüüp pidi Kreekas ja Kreetal seega teatud määral erinema. Kreeklaste matusekombedki polnud kreetapärased: kui Kreetal monumentaalsed hauakambrid puudusid, siis Kreeka valitsejaid maeti maeti suurejoonelistesse kivist kuppelhaudadesse, nn tholostesse. Kõige rohkem üheksa on neid leitud Mükeene kindluse naabrusest. Kreeka keskuseid eristas Kreetast ka suuremate linnade puudus: losside ümber kujunenud hajali asustus ei andnud siin tõeliste linnade mõõtu välja, mistõttu toonast Kreekat ei saa, Minose Kreetast erinevalt, pidada linnatsivilisatsiooniks. Lineaarkirja B tahvlite järgi otsustades valitses lossi kuningas wanaks (isand) kelle
annaabi.ee 
