ja sõdu pidama. Arm on kultuuris üks läbivamaid teemasid. Puskini raamatut ,,Jevgeni Onegin", võib ka pidada armastusjutuks, kus räägitakse kahe noore inimese käänulisest teest oma elu armastuse juurde. Teoses kohtuvad erinevad arusaamad armust, ühelt poolt naiivne ja lembeline uskumus tõelisest armastusest, teiselt poolt isalik, varjatud kiindumus. Kuidas armastasid Tatjana ja Jevgeni? Jevgeni Onegin, noor Vene aristokraat, kelle elu on möödunud Peterburi suurejoonelistel ballidel, on harjunud pinnapealse armastusega. Maale kolides kohtab mees Tatjanat, kes temasse armub. Onegin keeldub neiut armastamast, sest arvab, et tütarlaps ei vääri temasugust truudusetut linnavurlet. Siinkohal arvan, et Jevgeni kiindus neiusse, kuid ei suutnud seda näidata, sest ei vaevunud välja tulema linnas külge jäänud pealiskaudsest olekust. Tema jaoks oli siiras ja tingimusteta arm, mida Tatjana talle pakkus, midagi võõrast ja harjumatut. Mees oli teinud vea, mida ta
Egiplastel on väga keeruline arusaam hingest. Kesksel kohal on ka - see on kõiksuse elujõud, inimese kaitsevaim. Ka saadab egiptlasi maises elus, kuid avaldab ennast täielikult alles pärast surma. Maine elu on egiptlastele vaid ajutine ja tähendab ettevamistust igavikuks. Usuti, et ka peab elama pärast kehast lahkumist samades tingimustes, mis kehaski, seetõttu ehitati matusepaigad kindlad ja tugevad. Tolleaegsed egiptlased ja vaaraod ei hoolinud eluhoonetest. Põhirõhk oli suurejoonelistel haudehitistel, mistõttu vaaraode haudehitised on ehituskunsti uhkeimad mälestised. Surnukeha kaitsti kõdunemise eest balsameerimise abil. Keha säilitati, et vajadusel saaks ka kehasse tagasi pöörduda. Et aga laip siiski kõduneb, oli soovitatav ta asetada kuhugi kindlasse kohta, et säilitada ka`le vähemalt need individuaalsed jooned, milles ta oli eluajal kehastatud sellest ajast alates hakkas arenema egiptuse skulptuur. Tänapäeval on need hauad lõpmata uhked
annaabi.ee 
