Kuna see polüüp on karika kujuline, siis nimetatakse meririste ka karikmeduusiks. Peale pikaajalist kasvamist moodustub kähivastne. Kähivastne jaguneb omakorda veel tähtvastseks, kellest kasvavad uued meduusid. Meriroos Meriroos on peamiselt troopika meredes elav polüüp. Nende välimus meenutab lilleõisi. Nad elavad vaid seal, kus vesi on piisavalt soolane. Enamik meriroose on väikesed, kuni mõnekümne sentrimeetri pikkused loomad. Kuid on ka väga suuri meriroose, kelle suuketta läbimõõt võib ulatuda kuni 1.5 meetrini. Meriroosid elavad merepõhjas üksikult kivide ja kaljude külge kinnitunult. Nende keha on lihaseline ja kogukas ning sageli värvikirev ümber suuava on tal kümneid ja isegi sadu kõrverakkudega varustatud kombitsaid. Komitsatega püüab ta saaki. Kelleks on tavaliselt väiksemad kalad. Kõrverakkudega uimastab ta kala ja suunab selle suuava poole. Suuavast liigub kala meriroosi kehaõõnde, kus ta seeditakse. Jäägid heidetakse vette tagasi
Jõesilm on kõrgelt hinnatud turuväärtusega (delikatess). Peamiselt püütakse teda mõrdpüünistega jõkke siirdumise perioodil. Ojasilm (Lampetra planeri) Ojasilm sarnaneb kehakujult jõesilmuga, kuid on väiksem. Seljauimed neil puutuvad alati teineteisega kokku, tagumine neist ulatub sabauimeni. Esineb 7 paari lõpuseavasid. Sarvhambad paiknevad ümber suuava nagu jõesilmul, kuid nad ei ole kunagi teravad: suuketast ümbritsevad narmastepärja alusel kulgeb servhammaste rida, mis suuketta ülaserval laiub 1,5-3-reaseks ülahuule väikeste hammaste vööks. Selle ja suuavapealse 7 (kummalgi küljel hambaga) sarvplaadi vahel paikneb 5-8 suuremat, väikestele alusplaadikestele kinnituvat ülahuulehammast. [3, 5, 7] Kudemise ajaks seljauimed kõrgenevad, emastel moodustub pärakuuim, isastel pikk (umbes 4 mm) ja peenike genitaalnäsa (paaritusorgan). Narmad suuketta serval on isastel
annaabi.ee 
