Kirjavahetus oli muutunud kahe armastaja vahel ohtlikuks, kirjade järele oli tekkinud meeletu kirg, elades kaksikelu paberist suudluste kaudu. Õigepea Milena aga lõpetas selle, sest Kafka ei soovinud reaalset kooselu, vaid hingede sõbrutsemist ning vaimset lähedust. Niisugune enesenarrimine ei sobinud aga Milenale. Milena Jesenka ning Franz Kafka olid selles elus mõlemad kaotajad, armastuselt peksa saanud. Ainsad õnnelikud hetked olidki neil ainult koos olles ning paberist suudluseid vahetades, sest pärast nö lahkuminekut, läksid mõlema elud ainult allamäge. Jesenka küll elas mõnikümmend aasta kauem kui Kafka, kuid katkise hinge ja valusate mälestustega. Kurb lugu, eriti teades, et see on tõestisündinud. Tekib küsimus millega on inimesed sellise ebaõnne ärateeninud. Vähem järele anda soovidele, ihadele, kirele? Getri Mitt g3b
ning ei lubanud noormehel enam tema telki tulla. Sel ajal kihutas Spartacus oma kaaslastega Rooma suunas ning jõudis Valeria villasse. Seal ei tahtnud väravavaht ja majahoidja teda sisse lasta. Spartacus kirjutas vahatahvlile kreeka keeles kaks värssi Homerosest ja käskis selle Valeriale viia. Sellepeale kutsuti Spartacus koheselt villasse ning saadeti ruumi, kus Valeria teda ootas. Pärast pikki suudluseid ja embuseid, toodi tuppa Postumia, Spartacuse ja Valeria tütar. Kuid hommikul pidi Spartacus lahkuma, mille pärast Valeria nõrkes ja minestas. Teadvusele tulles palus ta Spartacust nende tütre nimel jääma, kuid Spartacuse au ja südametunnistus ei lubanud tal nii teha. Seejärel kinkis Valeria Spartacusele medaljoni, mis sisaldas Valeria musti juukseid ja nende tütre blonde juukseid. Tagasi Nolasse jõudes, formeeris Spartacus oam viiekümne tuhandest mehest kümme leegioni