11a klass Kuressaare 2009 Elurada Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest, mis vait on ja paigal (1:15). Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu, teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15). Maailm kui vallatu mu ümber kilkab, päev helgib minusse kui kastetilka, võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29). Naeratus mängleb kõigi suudel, hingesse helli lootusi sujub. See on tõusmine ellu uude (1:23). Hullustest toitu, keha noor: tules on elu, ei tukis (1:32)! Kurku lämbub kord naer, kord nutt õnnest, mis kogemata (1:33). Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61). Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96). Aga kuhu? Teab kumb kahest, tuul või mina, kuhu peita ennast? Kaduda ehk vahest sootuks? Mulla sülle heita (1:80)? Sa tunned, see on silmapilk, mis kogetakse harva (1:61).
paljudele eestlastele oleks see nende meelest äraandmine. Kuidas rahvale seda õigesti serveerida, on riigile jällegi raske probleem. Seotus Lääne kultuuriruumiga on paratamatult meie ühiskonna ja elulaadi muutnud samuti läänelikuks. Kuigi Eesti majandus on läbi teinud kiire arengu, ei ole see veel kõrgelt arenenud riikidega võrreldav. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!" - see sarkasmiga vürtsitatud küsimus on olnud paljude inimeste suudel, kui kuuldakse järjekordsest hinnatõusust või majanduslangusest. Tahes-tahtmata nurisetakse tagasihoidliku palga ja raskete töötingimuste üle. Demokraatia areng arvatakse olevat liiga aeglane ning soovitakse näha kiiremaid muutusi. Rahvas on arusaadavalt muutustele kõige vastuvõtlikum, ent ebapopulaarsed meetmed on sageli vajalikud. Kõige selle juures ei tohi poliitikud distantseeruda rahvast ning varjata oma tegevust või näidata seda ainult heas valguses
annaabi.ee 
