ning oli nahka kahjustava toimega. Esimese maailmasõja ajal toodetud keemilisi ründemürke võib pidada I põlvkonna ründemürkideks, sest neid oli lihtne toota ning neid rakendati ka tsiviilotstarbel keemiatööstuses. Esimese maailmasõja ajal ei peetud Eesti pinnal ühtki lahingut, kus oleks kasutatud keemiarelva. Seda laadi juhtumeid on teada aga Vabadussõja päevilt. Esmajuhtum oli 1918. aasta 28. novembril, mil Saksa patareid ka- sutasid Narva lahingus keemiarelva. Ka Punaarmee tarvitas 1919. aasta sügistalvel Eesti üksuste vastu keemiarelva, kuid Eesti kaitseväele enamas- ti kaotusi ei tekitatud. Eesti Vabariigi kaitsejõud rakendasid keemiarelva Punaarmee vastu, kuid keemiarelval Eestis sõjategevusele mainimisväär- set mõju ei olnud. Eestis hakati uuesti keemiarelvaga tegelema pärast Vabadussõja lõppu 1923. aastal. Sõjaministri loodud komisjon leidis detsembris 1923, et 30%
£5 ¢v~ oi andamialust, ja seletab kui s¨ ugavikus algm¨ark. koos sellele ase- keerlevat vett . Te- tatud lihaga m¨argib . Luu- gemist on veekeerist kujuta- ja pronkskiri ka- va m¨argiga, mis on laiene- sutasid m¨arki esivanema- nud t¨ahendama p¨oo¨rlemist te t¨ahenduses. Kasutus u ¨ldiselt. Foneetikuna esi- m¨a¨ars~onana on laen . neb m¨arkides. / ¡ Kujutab p¨ aikest / ¡ H¨a¨aldusosutiks on , 5 £ ¢paistmas alumise r~
annaabi.ee 
