Paavsti oma oli loomulikult kõige uhkem ja preestri oma kõige kasinam. Mitra oli liturgiline peakate, mida kandsid paavst, kardinalid, peapiiskopid ja piiskopid ning eriloaga mõned abtid. See oli nende võimu sümboliks. Sutaan oli katoliku vaimuliku igapäevane rõivas, maani ulatuv pikk-kuub. Sutaan oli rõivas, mis näitas, et selle kandja elu oli pühendatud kirikule see oli ka vaimuliku tunnuseks. Paavst kannab tavaliselt valget, piiskop purpurset ja madalamad vaimulikud musta sutaani. Alba oli kandadeni ulatuv valge vaimulikurüüst linane tuunika. Keskajal olid alba varrukatel, rinnal ja alläärel tikandid, mis sümboliseerisid Kristuse viit haava. Amiktus oli esimene riietusese, mille piiskop selga pani, kui ta missaks riietus. Amiktus seotakse kahe paelaga ümber rinna ja seda võisid kanda kõik vaimulikud pühitsusastmest sõltumata. Kasel oli viimaseks liturgiliseks rõivaks, mille missaks riietuv vaimulik selga pani
mida ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees vaos oli hoidnud, 32 kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Louis Püha! Kui vähe nad temast siin, ta enese Justiits-palees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleia meroh ' Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide, kardinal ei võinudki pahandada, sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul
annaabi.ee 
