Eredaim mälestus LÜG pakkus meeletus koguses naerukrampe ja vägevaid kogemusi, aga miskipärast tulevad mulle alati kooliajale tagasi mõeldes ette kõigepealt kaks situatsiooni õppealajuhataja kabinetis. Kirjeldan ühte neist: Koolis käis ülemaakonnaline mälumäng, tulijaid oli igast vanuseklassist. Kuna LÜG-is on kohustuslik kanda sisejalatseid või kilesusse, tekitas nii minus kui ka mõnes teises kaasõpilases nördimust, et tulijad ei vaevunud siniseid sussikesi jala otsa suskama - meil olid jalas kas 17 sokid või sussid ning nende pläkerdamine võõraste ükskõiksuse tõttu ajas kopsu veits üle maksa. Seega võtsime kahe tüdrukuga kilesussikorvid kätte ning seisime esimese korruse vahekäigus, jagades võõrastele kilesusse. Kui klassiõed väsisid ära, jäin ma ainsana treppide juurde tõmblema. Siis sattus mulle aga peale Viire, kes kutsus mind koheselt kabinetti ning luges
paturahast hankis ta mähkmeid, tanukesi, põllekesi, pitsist jakikesi ja atlassmütsikesi, ilma et oleks kunagi mõelnud enesele kas või vaipagi osta. Eustache'i-isand, olen juba öelnud, et ei tohi kakku süüa! Sel väikesel Agnesil -- nii oli lapse nimi, ristinimi, sest juba ammu oli Chantefleurie oma perekonnanime kaotanud --, sel väikesel oli rohkem linte ja igasuguseid tikandeid kui Dauphine dofiinil! Teiste seas oli tal üks paar väikesi nii ilusaid sussikesi, nagu neid kindlasti isegi mitte Louis XI-1 polnud! Need oli ema talle ise õmmelnud ja tikkinud, ta oli neisse pannud kogu oma tikkimisoskuse ja neid kaunistanud nagu püha Neitsi jaQks. Need olid kahtlemata kõige pisemad sussid, mis kunagi nähtud. Nad polnud minu pöidlast pikemad ja raske oli uskuda, et nad lapsele jalga lähevad, kui ma seda ise poleks näinud. Tõesti, ta jalad olid nii imetillukesed, nii ilusad, nii roosad, roosamad veel kui susside siid
annaabi.ee 
