Arvatavasti on päkapikke mõned väikesed lapsed ikka näinud ka, tõenäoliselt aga mitte ükski suur inimene. Kui päkapikud näitaksid ennast täiskasvanutele, arvaks nad kindlasti ,et on hulluks läinud ning hakkaksid oma tervise pärast muretsema, päkapikud aga ilmselgelt ei taha, et inimesed muretseksid, kuna need punaste mütsidega vennikesed on heasüdamlikud , muidu nad ei tooks lastele ju kommi. Nad teevad kiiduväärt tööd, vanemad ei viitsiks ju absoluutselt igal ööl laste sussidesse kommi toppida ja ilmselgelt läheks see ka liiga kalliks. Arvata võib, et päkapikkudel on lapsevanematega mingisugune tööjaotus. Vahel paneb sussidesse nänni päkapikk, vahel aga vanemad ise, kuna päkapikud ei pruugi ju ka arlati igale poole jõuda. Üldiselt on nii, et mida vanem on laps, seda harvemini käib päkapikk tema sussi juures. Näiteks gümnaasiumi lõpuklasside õpilaste susse ta üldse ei puutu. Mõnikord juhtub
teineteist moonutamata. Seljuhul saab kogu nõustamissuhte aktiivsus liikuda probleemi peale. Üks klassikaline viga liiga kiiresti asutakse sisuliste probleemide kallale, ei pruugi olla tulemus see, mida klient võib tahta sellest nõustamisest. Oluline on eelnev töö, mida tuleb teha selleks, et nõustamine tööle saada. Nõustamissuhet soodustavad tingimused: Empaatiline mõistmine arusaamine, mis toimub teisega (nn kliendi sussidesse astumine): emotsionaalne empaatia: kaasaelamisvõime, kuulad mingit ilusat laulu ja hea tunne tuleb, elad kaasa nt teise inimese emotsiooniga. Kognitiivne empaatia:mõtleme kaasa nt oma kliendiga, me saame aru, et kliendil on raske, ta on kurb, mõistame seda, aga ei tunne ise seda tunnet. Mõlemad on läbisegi, mitte eraldi, samas ei pruugi olla et kui üks on ka teine automaatselt. Tavaliselt professionaalses
Ta ema hakkas teda iga päevaga ikka pöörasemalt . armastama. Ta kallistas, suudles, kõditas, pesi, ehtis teda ja külvas teda suudlustega üle! Ta kaotas päriselt pea, ta tänas lapse eest jumalat. Kuidas ta küll neist roosadest jalakestest vaimustatud oli! Küll imetles ta neid lõpmatult ja sattus nende pärast joovastusse! Ta ei saanud oma huuli nende küljest lahti ega suutnud oma rõõmu taltsutada, et nad nii pisikesed on. Ta pani nad väikestesse sussidesse, võttis jälle paljaks, imetles neid, jumaldas neid, vaatles neid päev otsa, hardus, kui nägi, kuidas nad voodis kõndida püüdsid. Ta oleks meeleldi kogu eluaja põlvili olnud ainult selleks, et neid jalakesi nagu Jeesus-lapse omi kängitseda ja jälle lahti võtta.» «Jutt on ilus ja hea,» ütles Gervaise poolkõvasti, «aga kuhu selles kõiges mustlased jäid?» «Kohe,» vastas Mahiette. «Kord tulid Reims'i mingid kummalised ratsamehed. Need olid
annaabi.ee 
