Ühe legendi järgi olla Joséphine kurtnud õukonna kingameistrile, et kingadesse tekkinud augud peale päevapikkust ringi kõndimist. Millepeale oli meister suurte silmadega imestanud: ,,Teie kõrgeausus suvatses nendega käia!?" Naiste kerged jalanõud olid tehtud nii õhukesed, et nende kasutamine oli mõeldav üksnes siledal parketil. Selle ajastu neidudel oli peole minekul kaks-kolm paari ballikingi kaasas, et tantsud susside pärast tantsimata ei jääks. Siinkohal võiks meelde tuletada muinasjuttu kuningatütardest, kes habemenugadel tantimas käisid ja öö jooksul mitu paari räbalateks tantsisid. Kas pole see lugu ehk siit ainest saanud? Tõllasõiduks olid ettenähtud spetsiaalsed reisisaapad. Lihtlabase kõndimise tarvis nahast nina ja kannaosaga tugevamast kangast jalatsid. Külmema ilma korral kanti nööritavaid velvetsaapaid. 19. saj alguses olid moes ka tikitud mustritega brokaadist ja
nagu neid kindlasti isegi mitte Louis XI-1 polnud! Need oli ema talle ise õmmelnud ja tikkinud, ta oli neisse pannud kogu oma tikkimisoskuse ja neid kaunistanud nagu püha Neitsi jaQks. Need olid kahtlemata kõige pisemad sussid, mis kunagi nähtud. Nad polnud minu pöidlast pikemad ja raske oli uskuda, et nad lapsele jalga lähevad, kui ma seda ise poleks näinud. Tõesti, ta jalad olid nii imetillukesed, nii ilusad, nii roosad, roosamad veel kui susside siid! Kui teil kord lapsed on, Oudarde, küll te siis näete, et pole midagi ilusamat, kui need tillukesed jalakesed ja käekesed.» 204 «Ma muud ei igatsegi,» ütles Oudarde ohates. «Kuid ma pean ootama, kuni ka härra Andry Musnier seda soovib.» «Muide,» jätkas Mahiette, «Paquette'i lapsel polnud ainult jalad ilusad. Ma nägin teda, kui ta alles neljakuine oli; noh, oli päris inglike! Silmad suured, suuremad kui suuke, ja juuksed nii tumedad, peened ja lokkis
annaabi.ee 
