Veeaur liigutab suurt auruturbiini ning turbiini mehhaaniline energia muundatakse generaatoris elektrienergiaks. Betoonist varje takistab tuumareaktsiooni käigus tekkinud radioaktiivsete ainete ja kiirguse välja levimist. Tuumaelektrijaama radioaktiivsed jäägid viiakse enamasti maa- või veealustasse hoidlatesse. Ehitusest annab ülevaate joonis 2. [7] Joonis 2. Lihtsustatud tuumareaktori ehitus. 8 6. Levinuimad reaktoritüübid Survevesireaktor on levinuim tuumareaktori liik. Survevesireaktorites koosnevad kütusevardakimbud maatriksitaoliselt paigutatud 14*14 kuni17*17 kütusevardast. Suurtes reaktorites soojusliku väljundvõimsusega 4...6 GW on selliseid kimpusid tavaliselt 150 kuni 250 ja need sisaldavad kokku 80...100 t uraani. Juhtvarraste jaoks, mis viiakse reaktorisse läbi reaktori kaane, on iga kimbu keskel vastav kanal. Reaktori võimsust saab reguleerida ka
kui kütuse põletamisel põhinevates aurukateldes, mistõttu soojusenergia muundamine elektrienergiaks toimub sellises tuumaenergiaplokis suhteliselt madala kasuteguriga 25...30 %. Kui arvestada, et tuumaelektrijaamas muundub elektrienergiaks vähemalt 25 % soojusenergiast, on 1 MWd saamiseks vaja ligikaudu 4 g uraani 235U ehk 0,6 kg looduslikku uraani. Põletuskütuselektrijaamades tuleb sama koguse elektrienergia saamiseks põletada umbes 8 t kivisütt. Survevesireaktor on levinuim tuumareaktori liik. Selliseid reaktoreid on maailma tuumaelektrijaamades ligi 300, allvee- ja pealveelaevades peale selle veel mõnisada. Nende eeliseks on stabiilse talitluse lihtne tagamine, kuna reaktori võimsuse juhuslikul suurenemisel vesi kuumeneb, selle tihedus ning koos sellega neutroneid aeglustav toime väheneb, mistõttu ka reaktori võimsus väheneb (negatiivne temperatuuri-tagasiside). Samasugune nähtus tekib ka vee juhuslikul keemaminekul (negatiivne mulliefekt)
annaabi.ee 
