Kroonika nimetab seal paiknenud Leole linnust Lembitu linnuseks, samuti üht sealset küla Lembitu külaks. 1215. aastal alistus Leola linnus pärast piiramist sakslastele. Kõik linnuses olnud ristiti. Lembitu ja teised vanemad viidi pantvangidega Riiga. Vanemad said tagasi koju alles pärast seda, kui nende pojad sakslaste kätte anti. Nii on võimalik, et ka Lembitu poeg või pojad Riiga jäidki. Eestlaste vanemate võsukesi, said sakslased vajadusel survevahendina kasutada. Suure tõenäosusega sunniti poisse mungatõotust andma. Lembitu hukkus 21. septembril 1217 (801. aastat tagasi) Madisepäeva lahingus, kui tema vastaseks oli Riia piiskop Alberti väed. Legendi järgi on Lembitu pea kroonika kohaselt trofeena kaasa võetud ja võib olla on kuskil Poola muuseumis unustatuna säilinud. Pealuud otsivad nii Eesti, kui ka Poola Ülikoolid, kuid ei ole seda veel leitud. Loodetakse teada saada
Laul muutus jõuks. 1-2.04.88 Tallinnas Toompeal loomeliitude ühispleenumil tõdeti ,et eesti rahvas on katastroofi äärel ja vajalikud on muudatused. Migratsiooni piiramine. Mineviku kuritegude hukkamõistmine Valitsusjuhtide- venemeelse Karl Vaino ja Bruno Sauli tagasiastumist. Levitati kõnede lindistusi ning järk- järgult trükiti ära ka „Sirp ja Vasar“ . Rahvarinde poolt survevahendina 17.06.88.-ks lauluväljakule kokkukutsutud 150 000-line meeleavaldus kujunes suureks võidupeaoks. Ühislaulmine pidi survet avaldama valitsusjuhtidele ja 16.06.88 saadetigi EKP 1. Sekretär Karl Väino Moskvasse „vastutavale tööle“. EKP 1. Sekretäriks toodi Nibaraaguast suursaadiku kohalt tagasi Vaino Väljas. Rahva eneseteadvus kasvas ja üle Eesti asutati kõikvõimalikke uusi ühinguid ja seltse, taastati vanu.
annaabi.ee 
