Eesti noorte kunstnike hulgas oli küllalt levinud neokonservatiivsed meeleolud, mida võib seletada kunstniku staatuse ebakindlusega tänases Eestis püütakse teha sedalaadi kunsti, mis meeldiks jõudsalt tekkivale uusrikaste kihile, kelle kunstimaitse on kohati eelmise sajandi akadeemilise kunsti tasemel. Teisel poolt võib selles näha protesti vanema põlvkonna avangardistide vastu, kes nüüd on au sisse tõstetud. Suur osa 1960. aastate radikaale jäi järgmiste kümnendite surveaastatel tõrjutud positsioonile. Nüüd seevastu on just neil olnud enam näitusi ja mitmeid projekte välismaal, kuhu neid meelsasti kutsutakse. Niisiis on kunstisituatsioon Eestis küllaltki pingeline. Analoogilisi vastuolusid on märgatud ka teistes Balti riikides, samuti Moskvas, kus kunagised põrandaalused on juba ammu etableerunud. Raske on siin midagi prognoosida. Paljuski on pendel käinud ühest äärmusest teise
kontrolli- ja tsensuuriinstitutsioonid. Põhiline teatrivõrk jäi siiski alles ja pisut vabamatel 60.-70.-ndatel sai teatrist üks rahva kultuurilise enesesäilitamise ja sisemise vastupanu üks allikaid, vahetut ühistunnet võimaldav foorum. Pisut üle-miljonilise rahvaarvu juures ulatus suurim teatrikülastatavus 1700 000-ni aastas. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal see arv enam nii suur ei ole teatri osatähtsus ühiskonnas pole enam nii oluline kui surveaastatel, mis on loomulik. Siiski pole riigi või omavalitsuste subsideeritavate teatrite arv vähenenud; juurde on tulnud mõni väike erateater, vabatruppe, projektlavastusi jms. Eesti teatrid on edukalt esinenud ka rahvusvahelistel festivalidel. 15 Kasutatud kirjandus: 1. "Eesti teater 1920-1940" Lea Tormis 2. http://www.teater.ee 3. http://www.ema.edu.ee/lavakas/index.php 4. http://www.ena.kul.ee/ 5. http://www
annaabi.ee 
