o Toonilis-kloonilised hood o Atoonilised hood · Mitteklassifitseeritavad hood 12. Toonilis-klooniline krambihoog Tooniline faas (10 sek) Esmalt tekib nö tooniline kogu keha haarav kramp. Kui patsient on püsti, siis ta kukub. Patsient võib ebaloomulikult ja valju häälega röögatada. Tugeva lihastoonuse tõttu surutakse õhk kopsudest välja ning häälepaelu läbides tekib hääl. Silmad on avatud, küünarnukid painutatud, jalad sirutatud, hambad kokku surtud. Pupillid laiad. Hingamine seiskub, patsient muutub tsüanootiliseks. Kontroll põie- ja sooletegevuse üle on häiritud. Klooniline faas (1-2 min) Iseloomulikud on kogu keha haaravad tugevad lihastõmblused. Silmad liiguvad edasi- tagasi. Mälumislihaste krambi tõttu hammustatakse korduvalt keelde. Suust võib väljuda vahutavat sülge. Lihastõmbluste lakkamisel ei tule patsient kohe teadvusele. Hingamine võib olla lõrisev ja pindmine. Esineda võib verejooks keelest ja suust
gravüürid, roheline ahi, seinalambid, millel tolm seguneb õliga, mööbel mis on: pragunenud, praakunud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane, hingevaakuv. Väljanäitust laiendab värvikas pilt pansionäridest: mehed kandsid kuubi, mille värv on muutunud kahtlaseks. Kulunud pesu, riideid, mis olid viimasel äärel. Naistel olid kleidid, mis olid pleekinud. Olenevalt east on pansionärid kas ajutiselt või igaveseks sellesse vaesesse Ladina kvartalisse surtud. Vauquer´i pansioni elanikest tõusevad romaani peategelasteks endine nuudlivabrikant Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Rastignac ja sunnitöövanglast plehku pannud Vautrin. Goriot´d hüütakse isaks kõigepealt sellepärast, et ta on vana, veel rohkem aga põhjusel, et tal on kaks tütart, kelle olemasolu aimab pansionis esialgu vaid kõiketeadja Vautrin. Goriot on omamoodi traagiline kuju. Võib-olla äratab ta lugejas kaastunnet, sest Saint-Germaini
annaabi.ee 
