analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud. Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Rahvakalendri pühadega on hiljem tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad.
Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi. Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud, milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu. Hiiepuud on lihtsalt matusepaiga hingepuud, hiiekivid on kalmekivid, vared, mille alla on surnud maetud, hiieallikad on varustatud surnute jõuga.
annaabi.ee 
