Sissejuhatuseks Püramiiditekstid on vanimad teadaolevad surnukultusega seotud kirjalikud allikad, mis ilmuvad Vana- Egiptuse kultuuri suhteliselt järsku Vana Riigi lõpul, täpsemalt 5. dünastia lõpus ja esinevad 6. dünastia valitsejate püramiidides. Encyclopaedia Britannica määrab ajaperioodiks 2686 - 2160 aastad e. Kr. Esimese vaheperioodi tulekuga püramiiditekstid kaovad ja nende funktsiooni võtavad üle sargatekstid, mis ei seostu enam ainult vaaraodega, vaid on laiemalt levinud ja käsitlevad laiemat teemaderingi.
usundi peamiseks eripäraks on aga üldine surnutekultus ja usk hauatagusesse ellu. Egiptlased uskusid igal inimesel olevat surematu hinge Ka, kes oli otseselt seotud inimese keha ja selle elukeskkonnaga ( eriti peale maise elu lõppemist ). Ka pidi igal juhul tagasi pöörduma kehasse, seetõttu tuli keha igal juhul säilitada ning hoida teda vastavas ruumis. Selle uskumusega on seotud egiptuse peamiste arhitektuurivormide tekkimine ja püsimine. Suurem osa säilinud ehitistest on seotud surnukultusega. Haudehitised on egiptuse peamisi ehitistüüpe. Varaseim haudehitis oli mastaba ( araabia keeles - istepink ). See oli Vana riigi aegne suursuguse egiptlase haud, piklik kaldus seinte ja lameda katusega lubjakivist ehitis, mille all hauakambris asetses kirst. Sissepääs hauda oli kinni müüritud, idaseinas paiknes petikuks. Hilisematel mastabadel oli idaseina ees müüriga ümbritsetud või üleni katusega kaetud kultusõu. Suurimad egiptuse haudehitised - püramiidid ( kr.k
annaabi.ee 
