sõpradeks ja nõuandjateks. Lugu ise aga kaotab aluse ja kaalu ning haihtub nagu korgita jäetud peene veini lõhnabukett.“ Dineseni juttude maailm seevastu on lugejast eemal nagu teatrilava; tegelased ütlevad ja näitavad, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Nende siseelu avaldub välispidiselt ning justkui lavalise liialdusega – Dineseni tegelased ahmivad õhku, värisevad üle keha, lähevad näost tumepunaseks ja surnukahvatuks, mingi uus mõte või ootamatu teade võib nende välimuse „tundmatuseni muuta“. Ka raamjutustuse tehnika, lugu loos, rõhutab Dineseni maailma tehislikkust. Raamitud jutustused on omaette kunstiteosed, lugude ja jutustajate vaheldumine raputab lugeja teksti illusoorsest tegelikkusest pidevalt lahti ja tuletab talle meelde, et tegemist on Looga, et see on kunst. Raamjutustuse vorm liidab Dineseni loomingu varasemate traditsioonidega („Tuhat üks ööd“, „Dekameron“ jt
Võite minna.» 205 Teener kummardas sügavalt ja väljus. «Mis see kõik tähendab?» küsis Aramis. «Võtke kaasa kõik, mida vajate kahenädalasel reisil, ja tulge minuga.» «Ma ei või praegu Pariisist lahkuda, ilma et teaksin ...» Aramis vaikis. «Mis temast on saanud, eks ole?» jätkas d'Artagnan tema lauset. «Kellest?» «Naisest, kes oli siin, naisest tikitud taskurätiga.» «Kes teile ütles, et siin oli mingi naine?» lausus Aramis surnukahvatuks muutudes. «Nägin teda.» «Ja te teate, kes ta on?» «Vähemalt arvan teadvat.» «Kuulge, kuna te niipalju teate, võib-olla teate siis ka seda, mis temast on saanud?» küsis Aramis. «Arvan, ta pöördus tagasi Tours'i.» «Tours'i. Teil on õigus. Te tunnete teda. Aga kuidas võis ta pöörduda tagasi Tours'i, mulle sõnagi teatamata?» «Ta kartis, et teda võidaks vangistada.» «Aga miks ta siis ei kirjutanud?» «Ta kartis teid kompromiteerida.»
annaabi.ee 
