Noormehe nägu oli muidu meeldiv, kõhn ja peen, kuid jumetu. Rogozin Parfjon: noor mees, umbes kahekümne seitsme aastane, väheldast kasvu, mustaverd käharpea pisikeste, kuid kiiskavate hallide silmadega. Nina oli tal lai ja lame, nägu kandiline, kitsad huuled tõmbusid alatasa ülbele, pilkavale ja koguni tigedale muigele. Otsaesine oli tal kõrge ja kaunilt kumer, parandades muljet näo tahumatust alaosast. Eriti torkas silma selle näo surmkahvatus, mis andis noormehele kurnatud ilme, vaatamata tema muidu üsna tugevale kehaehitusele ja veel mingi valulise kirglikkuse varjundi. Romaani käigus Lev Mõskini portree ei muutu. Romaani lõpus on ta endiselt hea ja mõistev inimene, kes suhtub kõigisse ühtemoodi ning proovib kõigiga sõber olla. Rogozin aga muutub pealtnäha ohutust noormehest, kiremõrva sooritajaks. Missugused asjaolud määravad Nastasja Filippovna hukkumise? Nastasja hukkumisele aitavad kaasa mitmed asjaolud
Seal seisis Gabriel -- nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistüd; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata elus! «Ei, ja tuhatkorda ei!» tuli hääl valju karja-tusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kähin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksid, enne kui igatsetud «jah» nende suust tuli, aga valju, nii kindlat tõrkumist ei olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi, sellest sai palju juttu teha!
annaabi.ee 
