Samuti ka tõlkeraamatuid. Ta on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid, koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele. Minu analüüsitud luuletused pärinevad tema valikkogust „Armuaeg“. 1991. aastal ilmunud „Armuaega“ on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thanatose kooslusega. „Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu- ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi,“ kirjutab Ehin ja möönab, et „küllap on D. Kareva arvates hingeliselt täiuslik ainuüksi niisugune inimene, kes on taoliseks tajumiseks võimeline“. Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet – niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, „mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk“. (http://hingetugi.onepagefree.com) Luuletus nr1
ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". 1991. aastal ilmunud luulekkogu ,,Armuaeg" on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thantose kooslusega. ,,Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu- ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi," kirjutab Ehin. Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, ,,mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk". Ott Raun lisab sellele Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat
annaabi.ee 
