suhteliselt keeruline püüda, kuid sain hakkama. Liblikaid püüdsin kodu ümbruse (Otepäält 13km, Puka vald, Meegaste küla) niitudelt, õuealalt, põllult, aiamaalt ja metsast, samuti ühel treeningmatkal Essu soost. Püüdsin liblikaid võrguga nende lennusuunas joostes ja kui ma liblika kätte sain, siis asetasin plastikkarpi, et liblikas minema ei pääseks. Nendes karpides transportisin liblikad ka kohe koju, kus ma nad surmasin mürgiga (kloroformiga). 1.3. Liblikate surmamine Liblikate surmamiseks kasutasin mürki, plastikust karpi ja vatti. Mürgina kasutasin kloroformi, mis on kergesti aurustuv ja kiiresti toimiv vedelik (Maavara 1956: 19). 5 Algul proovisin liblikaid surmata alkoholiga, kuid viimase toime oli aeglane. Lõpuks aitas ema tellida Eesti Lepidopteroloogide Seltsist kloroformi. Liblikad surmasin ise
põhilise tähtsusega elusektoris. Ja veel pentsikum oleks, kui annaksime lastele õiguse vanemaid eluajaks perekonnasunnitööle mõista." (vanemate lahutus + pidi lapsepõlvekodust lahkuma + pinginaaber kolis teise linna + kolisid ise palju + mänguasjad + armastatud mehe surm+ ) · ,,Otsustasin loobuda juba ette, vabatahtlikult. Mitte kunagi ihaldada midagi, veel vähem seda püüda saavutada. Surmasin kõik lootused juba eos, uskudes, et see on kõige vähem valus." · ,,Abiellusid mehega, kes mulle midagi ei tähendanud, sest see oli ainus võimalus teda mitte jälle kaotada." · ,,Kõik mu ettevaatus ja vabatahtlik loobumine on olnud asjatu. Ma pole sellega midagi võitnud, aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada." Allan HIMURUS/truudus
Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel õnnestus meil põgeneda. Athost peeti surnuks ja ta jäeti rahulikult võitlusväljale lamama, arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Selles oli kogu lugu. Kurat võtaks, kapten! Ei saa ometi võita kõiki lahinguid. Suur Pompeius kaotas Farsalose lahingu ja kuningas Francois I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.» «Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,» ütles Aramis, «sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel .. . Tapsin või torkasin surnuks, härra, kumb teile just enam meeldib.» «Seda ma ei teadnud,» sõnas de Treville pisut leebemalt. «Nagu ma näen, on härra kardinal pisut liialdanud.» «Taeva pärast, härra!» jätkas Aramis, nähes, et kapteni meeleolu muutus leebemaks, ja ta söandas palvega välja tulla. «Jumala pärast, härra, ja ärge ütelge, et Athos on haavatud. Ta oleks meeleheitel, kui see teade ulatuks 37
annaabi.ee 
