väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti neil puudub varjevärvus opossumid on sündides nii tillukesed, et mahuksid ära ühteainsasse teelusikasse opossumid tulevad toime ka tihedalt asustatud paikades, kus nad hangivad endale toitu kas prügimägedel või prügikaste rüüstates Opossumid Kui opossum tunnetab ohtu ning tal puudub võimalus pakku pugeda, langeb ta silmapilkselt surmasarnasesse unne, ta muutub lõdvaks, keel ripub suust välja ning kallaletungija satub segadusse ja jätab looma sinnapaika. Varjusurm pole aga mingi trikk, sest ta kaotab meelemärkuse ilma igasuguse naljata, tema aju lülitub ajutiselt välja, süda hakkab lööma väga aeglaselt ja hingamine lakkab peaaegu täielikult. Sellisesse olekusse jääb loom kuni paariks tunniks
. . mis tahad . . . ma . . . ma olen hirmus . . . väs . . .» 74 Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu. Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid pisut lahutanud,,kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne. XI Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani, tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust valeks ajavat. «Kust ta pidi siia saama?» vaidles ta. «Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada. Kuidas ma siis teda poleks näinud?»
annaabi.ee 
