see ilusaks ning just selliseks, nagu ise õigeks pead ning mitte väärtustama ega pelgama surma rohkem kui elu. 37. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Seneca toob välja selle, et tema sai abi oma sõpradelt, kes olid reipad ning toetasid teda oma julgustavate kõnedega. Osavõtlik sõber on haigele parimaks ravimiks, see hävitab surmaootust ja hirmu. Mina nõustun selle nõuandega, ka minu elus on sõpradel suur osa, kelle peale saab loota nii haiguses kui tervises. Sõpru tuleb väärtustada. Usalda oma arsti, ta annab sulle näpunäiteid, kuidas saada tervemaks, kuidas lõõgastuda ning enda eest hoolt kanda. Nõustun ka sellega, on oluline pidada nõu arstiga, samas kuulata ka enda sisetunnet. Põlga surma- surmahirm pole tingitud haigusest vaid loomusest. Surra tuleks selle pärast , et elad, mitte haiguse tõttu
ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks. See on ju kõige halvem, kui surmatahte heidad enesest ära, kuid elutahet asemele ei tule. (5) Nende ravivahendite poole pöördu niisiis ka sina
annaabi.ee 
