Kes vastutab pärandaja eluajal võetud kohustuste eest? Pärimisõigus jaguneb: 1) objektiine- õigusnormide kogum, mis korraldab vara üleminekut surnud isikult tema õigusjärglastele ja 2) subjektiivne- pärimisõigus, mis tekib pärandaja surma momendil. Pärijal on õigus otsustada, kas ta soovib saada pärijaks ja pärandi vastu võtta. Kõik pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale üle alles pärandi vastuvõtmisega (vastuvõtusüsteem). Isik muutub alates pärandaja surmamomendist automaatselt pärijaks, kuid tal on õigus teatud aja jooksul pärandist loobuda (loobumissüsteem). Pärandaja- isik, kelle vara läheb tema surma korral üle ühele või mitmele isikule. Pärija- pärandaja ehk surnud isiku üldõigusjärglane, kellele läheb viimase surma korral üle kogu tema vara. Pärima õigustatud isik on pärandaja surma momendist pärandaja õigusjärglaseks ehk pärijaks juhul, kui ta seda
pärimislepingut sõlmivat isikut). Testamenti tegevat või testamendi teinud isikut nimetab seadus Saksa õiguses (samuti ka Sveitsi, Prantsuse ja paljude teiste riikide pärimisõiguste enamasti siiski testaatoriks ja seda samuti olenemata sellest, kas antud isik on veel elus või juba kohaselt) muutub isik alates pärandaja surmamomendist automaatselt - ipso iure - pärijaks surnud (vt näiteks PärS § 19 jj, TõestS § 31 lg 2 ja 3). st pärandaja õigusjärglaseks, kuid tal on õigus teatud aja jooksul pärandist loobuda (loobumissüsteem). Füüsilise isiku surma momenti nimetatakse pärimisõiguses pärandi avanemiseks (PärS § 3). Sellest
annaabi.ee 
