Vaatamata karmidele tingimustele kasarmus, kus oli mustus ja räpasus, ei kaotanud ta oma kaasasündinud õilsat loomust ega minetanud inimlikke tundeid. On ka teine versioon, kuidas võis Spartacus gladiaatorikooli sattuda. Väga võimalik, et ta oli Rooma vägede teenistuses, kuid oma tugeva ja kangekaelse iseloomu tõttu võis ta kergesti ülemaga riidu minna ning tema juurest põgeneda. Seejärel võeti ta aga kinni ning toimetati karistuseks võitlejate-surmaminejate kooli. Gladiaatorikool asus väikelinnas Capuas Napoli lähistel. Capuas paiknes palju sõjameeste kasarmuid, kus hoiti sõjavange ja põgenenud orje. Osa neist müüdi maha orjaturgudel, teatud hulk aga valmistati ette gladiaatorite võitlusteks, mida esialgu korraldati kuulsate ja kõrgemast soost roomlaste matuste puhul, hiljem ka lihtsalt niisama, elanike lõbustamiseks. Elu kasarmutes oli raske, toit kasin ja igapäev pidid noored mehed minema kinnisele liivaga kaetud
imetles ... viimsevaatetorni, mis oli absoluutkõrge, lõplik.“ Surmamõistetud imetlevad kõrgelt tornist avanevat panoraamset vaadet ja tunnevad hetke ülevust – kui erinev on see seismisest tapalaval, must kott peas, oodates kirvelööki, köie pinguletõmbumist ümber kaela või surmavat elektrisähvakut! Niisiis, viimsevaatetorn laseb surmamõistetuil surra üleval viisil. Ent kui tõsiselt saab võtta vaatetorni humaansust ja surmaminejate õnnejoovastust? Kas tahab fraas: “viimsevaatetorn, ehkki morn, oli lahkuva ajastu humaansemaid ehitisi,“ olla irooniline ajastu suhtes, või avaldada uudse leiutise suhtes siirast imetlust? Võimatu on öelda, ilma autori enda käest küsimata, kas siinkohal on tegemist irooniaga või tõsimeelse kirjeldusega. Võib-olla ma kasutaksingi siin juhust ja küsiksin autori käest. Nikolai Baturin: Nii ühte kui teist. Kahtlemata on kirjaniku peas sündinud niisugune fatamorgaaniline ränd
annaabi.ee 
