– siis, noh ...? Just sellele vastukaaluks kirjutasin selle raamatu. Epp Annus: Jah, Nikolai Baturin ütles juba ära mitmedki asjad, mida tahtsin edasi rääkida. Viimsevaatetornist avanev kaunis vaade on tekitatud laserprojektori poolt. Millegipärast toob see kujutlusse vangla juhtkonna kõneluse teemadel, kuidas saaks vanglasse meelitada eurorahasid. Koostatakse projekt, millel on hea kõla, eetiline maik: “Viimse rõõmu pakkumine surmaminejaile”. Kui palju on seal tegelikult humaansust? Ja kui realistlik on arvata, et surmaminejad silmitsevad avanevat vaadet õnnejoobes? Kuivõrd suudavad nad oma elu viimastel sekunditel nautida looduse ülevust? Vanglaülem kommenteerib viimsevaatetorni: “Sealt paistab lõpuks, kui lühike ja sealjuures hurmav võib olla elu!“25 Küllap tunnevad surmaminejad seda viimsevaatetornitagi. Kas ei tunne nad pigem kahetsust, masendust, hirmu kui olukorra ülevust?
langesid lahtistena ta poolkaetud rinnale ja õlgadele. Läbi lainetavate juuste, mis särasid nagu kaarna suled, võis näha halli jämedat karedat köit, mis ta haprad rangluud marraskile oli hõõrunud. Köis väänles ümber õnnetu tütarlapse veetleva kaela nagu vihmauss ümber lille. Köie alt vilkus väike roheliste klaashelmestega kaunistatud amulett, mis talle alles oli jäetud, küllap sellepärast, et surmaminejaile enam 1 9 6 midagi ei keelata. Kes aknast alla vaatas, võis vankri põhjas näha ta paljaid jalgu, mida ta naise häbitunde tõttu enese alla püüdis peita. Ta jalgade ees oli kinniseotud kitseke. Hukkamõistetu hoidis hammastega alla libisema kippuvat särki kinni. Nähtavasti kannatas ta oma viletsuses ja hädas kõige enam sellepärast, et tal kõigi silmade ees , tuli poolalasti olla. Ah, mitte sellesarnaste tunnete jaoks pole häbi loodud! «Jeesus!» hüüdis Fleur-de-Lys äkki kaptenile
annaabi.ee 
