Tema ''Eesti keele grammatikat'' kasutati mitu aastat õpikuna. Alustas Eesti entsüklopeedia väljaandmist. 1885.a. ostis dr. K.A. Hermann ära ''Perno Postimehe'' ja tõi selle Tartusse. Ajalehe kaudu andis K.A. Hermann rahvale mitte üksnes teavet, vaid ka rikkalikult kultuurivalgust. Küll ei olnud Hermann ise läbitungiva pilguga juhtiv poliitiline vaim, kuid sooja südamega Eesti rahvuslane, kelle ümber end raskel ajal noored jõud kogusid, kes Eesti rahvale veel ei suutnud surmalaulu lauda, vaid tema edasielamise sisse, tema sisemise jõu siss siis uskusid, kui keerulise peaga poliitilised teoreetikud kas Eesti rahva asja üsna likcideerida tahtsid ehk ainult suurte järelandmistega ümberrahvastajatelt tema iseolemisele veel võimalikult pikka lõpuetendust lootsid välja tingida. Detsembris 1896 müüb Hermann oma lehe Jaan Tõnissonile, kes juba 1892. a. oli lühemat aega toimetuses töötanud
Legendirunodest kõige ulatuslikum on "Looja laul". Messiaad sisaldab rahvapärase versiooni jõulu ja lihavõtte sündmustest: Maarja jääb rasedaks, süües mäelt pohlamarja; sünnitab tallis, kuna talle ei anta külast sauna; päike aitab Loojal hauast tõusta, uinutades valvurid; Looja tüssab kuradit ja ja aheldab ta igiaegadeks kaljusse. Paljusid motiive saab omistada Uuele Testamendile, apokrüüfilisele kirjandusele, teiste maade legendilauludele ja kirikumaalidele. "Piiskop Henriku surmalaulu" on nimetatud soome rahvuslegendiks. Runos esineb skandinaavi rüütliballaadile omane kolmik: suursugune isik, tema noor teener ja hobune. Sõnastus pigem kohmakas kui lennukas. On aru saada, et looja ei taotle kristliku muinasjutu jutustamist, vaid kõiki pisiasju tundva krooniku mainet ( suur kohanimede ja isikunimede hulk). Proletaar-kristlik deklaratsioon ilmneb jõuliselt ja akumuleerunult runos "Viru ori ja isand". Põhimudeliks kontrast ja kordus
annaabi.ee 
