selle, mida lugeja väärib teada. Kindlasti kuulub sinna alla kõik aktuaalne ja üleüldiselt maailmas toimuv. Ajakirjanike nii roll kui ka kohustus korraga on kajastada ka igapäevaseid juhtumisi ja tegemisi. Just neid , mida tahab lugeja teda : mis on juhtunud ühiskonnas , milliseid otsuseid on keegi vastu võtnud ning palju muud. Näiteks nagu on pea igas koomilises Ameerika filmis soovivad vanemad inimesed teada, kes ära on surnud , mis tähendab , et isegi surmakuulutused on tähtis osa ajakirjandusest. Ka kõige rohkem kritiseeritud nö kollane ajakirjandus on tähtis. Neljandale võimule on tihti etteheidetud ebainimlikkust ja täiesti põhjendamatute kannatuste tekitamist süütutele inimestele. Jah, ajakirjandusel on roll kaitsta oma lugejaid neile tehtava ülekohtu eest, teavitades neid kõigest, mis on ühiskonnas valesti. Kuid ei, ajakirjanikul ei ole õigust ega
"Või kui ta otseselt ei sõitnud mammona reel, siis teenis ta kõige tagurlikumaid musti bandesid." (Uus Eesti) "Nende "mustasajaliste" lohede kõrval triumfeeris aga veel üks liik ajakirjandust, mille vaderiks oli vanglavend Aleksander Veiler, kes kunagi ei väsinud uhkeldamast oma kollase ajakirjanduse kuninga tiitliga. Rahvaleht ja Esmaspäev olid lehed, mis äritsesid kõige odavamate ja labasemate instinktidega ja mageda sensatsioonikõdiga." Jms. Ajalehtedest kadusid kirikuteated, surmakuulutused, perekonnateated. Ka õnnetused ja kõik mittepoliitilised sündmused pidid olema kodanlik kõmu, mis nõukogude ajakirjanduses ruumi ei leidnud. Usu ja kiriku vastu kirjutati täiesti valimata sõnadega. Sisuliselt muutusid ajalehed kuivadeks propagandabülletäänideks. Nõuti, et ükski rida ei tohi olla apoliitiline. Kirjastuskeskus ehk Glavlit määras iga ajalehe juurde eri voliniku, kes hoidsid trükisõnal silma peal. Kuna nad jooksvast
annaabi.ee 
