rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid) Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl: sellised olid lehe-, heina- ja tohupillid. Sageli jäljendati nendega linnulaulu, nt pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Õõnsatest taimeosadest nt putkest, roost ja pajukoorest valmistati vilesid. Meloodiat sai mängida juba sõrmeavadega (enamasti 3-6 ava) vilepillidel
Vabade aerofonide (vuripuu, vurr) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased. Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin. Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe, orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure heliulatusega meloodiaid. Lehepilli mängiti õitsil käies ja heinamaal ning koos teiste pillidega tantsukski
annaabi.ee 
