1. kategooria puhul võib kasutada rutiinseid projek teerimis- ja ehitusmeetodeid. Enamik ehitusi kuulub 2. kategooriasse. Selliste ehitiste ja vundamentidega ei tohi kaasneda ebanormaalselt suur risk, erakordsed koormused ja keerukad ehitusgeoloogilised tingimused. Siia kuuluvad madalvundamendid, vaivundamendid, tugiseinad, süvendid ja tammid, tunnelid pragudeta kaljus. 2. kategooria puhul on vajalikud kvantitatiivsed geotehnilised alusandmed, mis on saadud puurimise, surfimise, proovitamise, välikatsete ja laboratoorsete teimide alusel. Labori- ja väliuuringud võib teha standardsete või üldtuntud meetoditega. Põhinõuete täitmine toimub geotehnilistele alusandmetele põhinevate arvutustega. Näited ehitistest ja nende osadest, mis kuuluvad 2. kategooriasse: üksik- ja lintvundamendid; plaatvundamendid; tugi- ja sulundseinad; süvendid pinnases; sillasambad; pinnastammid ja mullatööd; pinnaseankrud ja muud kinnitussüsteemid;
ümber või alla drenaažitorustik. Drenaažitorustik võimaldab koguda pinnases liikuvat vett ja juhtida see vundamendist eemale ning katkestada vee kapillaarne tõus. Drenaaž rajatakse topeltseinaga gofreeritud plasttorudest, läbimõõduga 110/95mm, mille seinad on pilutatud. Drenaažitoru kõrgeim koht peab olema alati põranda alusest madalamal üle 40 cm ja madalamal kui vundamendi põhi. Eelnevalt tuleb vundamendi sügavus ja olukord (seotud kivid või mitte) selgitada lokaalse surfimise teel. Väikese vundamendi sügavuse ja sidumata kivide korral tuleb drenaaž rajada hoonest mõnevõrra eemale, et kaevamisel ei kahjustataks vundamenti. Drenaažitoru paigaldus või soojustus peab tagama, et torustik oleks külmumispiirist allpool. Drenaažitorustiku alla tihendatakse vähemalt kümne sentimeetri paksune ühtlase kaldega kruusa või killustiku alus. Hoonevälise drenaažitoru miinimumkalle on i = 0,5 % (viis
kontakti niiske või märja tsementmördiga ja tekib mädanikseentele sobiv kasvukeskkond. 64 Parim on soovitus, et sokli viimase rea kivid raiutakse kaldu. Seda lahendust uuritud elamute juures aga ei esinenud. Uuritud hoonete vundamendid olid valdavalt kas paekividest (Põhja-Eesti) või maakividest ja tellistest (Lõuna-Eesti). Tartus esines ka puitparvedele rajatud hooneid. Kolme elamu keldris teostatud surfimise tulemusena võib väita, et esines nii taldmikuta kui ka taldmikuga vundamendilahendusi. Viimane oli kasutusel peamiselt nõrgemate aluspinnaste korral. Keldripõranda lahendus sõltub keldri kasutusaktiivsusest ning see võis olla tavaline muldpõrand, paekividest põrand või betoonpõrand, vt. Joonis 2.44. Joonis 2.44 Erinevaid keldripõranda lahendusi (Veski 1948). 2.5.2 Keldri- ja soklikorruse niiskusrisk
annaabi.ee 
